Gordoni setterit kasutati algselt saagi lõhna ülesvõtmiseks ja saagi leidmiseks. Tänapäeval on nad tublid jahikoerad ja seltsilised. Gordoni setterid on koerad, kes vőluvad nii oma välimuse kui iseloomuga. Nad on jalustrabavalt truud ning intelligentsed, samas aga lőbusad ja energilised koerad. Kőikidest setteritőugudest on gordonid kőige raskema kondiga
Välimus
Gordonil on setteritõugu koertest suurim pea. Silmad on tumedad ja elava pilguga. Kõrvad on madala asetusega, suured ja pikad. Peas olevad karvad on sirged ja pead ligi, kõrvadel on narmaskarvad. Nina on musta värvusega, laiade ninasõõrmetega. Kael on pikk ja kergelt kumerdunud. Selg on tugev ja lühike. Rind on sügav ja ribid hästi kaardunud. Esijalad on sirged ja hea luustikuga. Tagakeha, puusast kannaliigeseni on pikk ja lihaseline, kannaliigesest kannani - lühike ja tugev. Varbad on koondunud ja hästi kaardunud ning varvaste vahel on rohkelt karva. Karvkate on läikiv ja siidine, ilma laineteta. Jalgadel, kõrvadel, rinnal, kõhul ja sabal on ohtralt narmaskarvu. Saba on lühike ja hoidub seljajoonega horisontaalselt või veidi sellest allapoole. Karvkate on süsimusta värvusega kastanipruunide laikudega. Rinnal on lubatud ka veidi valget.
Emase koera turja ideaalkõrgus on 51-62 cm ja kaal 21-30 kg. Isase turjakõrgus jääb vahemikku 53-66 kg ja ta kaalub umbes 25-34 kg. Gordoni setter on tugeva luustikuga ja lihaseline koer.
Toitmine
Gordoni setter kasvab väga aeglaselt, seega ei tohi teda toita sama režiimi alusel, mis teisi jahikoeri. Toitmise kohta nõuannete saamiseks konsulteerige kasvatajaga. Koerale ei tohi kunagi süüa anda vahetult enne ja pärast treeningut. Nii saab vältida mao tursumist, millele on vastuvõtlikud just suure rinnakorviga koerad.
Suhtlus
Gordoni setter on õrna ja tundliku hingega koer, kes sobib suurepäraselt perekoeraks, kui ta saab igapäevaselt võimalikult palju ringi liikuda. Vastasel juhul võib ta muutuda hüperaktiivseks ja tahtmatult väikesi lapsi pikali joosta. Seltskondlik ja sõbralik gordoni setter kiindub tugevalt oma omanikku. Valvekoerana ei saa gordonit usaldada, kuna koer võib tahta vargaga hoopis mängima hakata. Gordoni setter saab hästi läbi teiste koertega ja isegi kassidega, kui teda on juba varajases eas nendega tutvustatud. Nagu kõigi tõugude puhul, peab ka gordoni setterit juba kutsikana treenima ja sotsialiseerima hakkama. Pidage meeles, et gordon on tugevatahtelisem kui teised jahikoerad, seega peab koera koolitamine kindel ja järjepidev olema.
Aktiivsus
Gordoni setter on aretatud tugevaks ja vastupidavaks jahikoeraks. Lemmikloomana pidades peab koer saama palju ringi liikuda. Tõu pidamiseks on vaja suurt, kindla taraga aeda. Koeraga peab käima pikkadel jalutuskäikudel ja jooksmas vähemalt kaks korda päevas. Gordoni setterit on lihtsam pidada maakohas, kus tal on palju ruumi ringi liikuda.
Treenimine
Gordoni setter on küll intelligentne koer, kuid aeg-ajalt ka isepäine. Treenimisega peab kindlasti varajases vanuses alustama ning omanik peab koolitamisel olema kindel ja järjepidev. Gordon kiindub väga oma peremehesse ja teeb kõik, et talle meele järgi olla. Koera oleks mõttekas rakendada mõnes tegevuses, mis hõlmab jahtimist.
Pesakond
Pesakonnas on keskmiselt 6-8 kutsikat.
Eluiga
Gordoni setter elab keskmiselt 10-13 aasta vanuseks.
