Norfolki terjer kuulub terjerite rühma. Algselt aretati nad rebaste, mäkrade ja rottide jahtimiseks. Tänapäeval on nad seltsikoerad. Nagu kőik terjerid, on ka nemad aretatud Suur-Britannias, täpsemalt Norfolki maakonnas. Norfolki terjer ning Norwichi terjer on terjerite grupist kőige väiksemad. Koer on julge ja elujõuline ning igati visa ja võimekas.
Välimus
Norfolki terjeril on veidi kumer pea, lai kolp ja tugev kiilukujuline koon. Lõuad on tugevad ja regulaarse kääritaolise hambumusega. Silmad on väikesed, ovaalsed, tumedavärvilised ja ilmekad. Kõrvad on keskmise suurusega, v-kujulised ja veidi ümardunud otstega. Need langevad ettepoole tugevalt vastu põski. Kael on tugev ja küllaltki pikk. Rind on sügav, selg lühike ja lanne tasane. Esijalad on lühikesed, sirged ja jõulised. Tagajalad on laiad, tugevad ja lihaselised. Käpad on ümarad, kassikäppade sarnased. Saba on kõrge asetusega ja püstine. Karvkate on karmikarvaline, traatjas ja sirge; aluskarv on tihe. Kaelal ja õlgadel on karvad pikemad ja karmimad. Peas ja kõrvadel on karv pehmem ja lühem. Karvkatte eelistatud värvusteks on kõik punased varjundid, nisukarva, pruunikas, hallikas või must. Valge pole eelistatud.
Koera turja ideaalkõrguseks on 25-26 cm ja ta ei kaalu rohkem kui 6,5 kg.
Toitmine
Norfolki terjer on toidu suhtes vähenõudlik koer. Spetsiaalsed toitumisnõuded puuduvad. Üldjuhul on ta hea isuga.
Suhtlus
Nad on intelligentsed, elurõõmsad ja sõbralikud koerad, kes võivad aeg-ajalt ka küllaltki isepäised olla. Norfolki terjer saab lastega hästi läbi ja tõug on populaarne eakate inimeste seas. Norfolki peab kindlasti varajases vanuses sotsialiseerima hakkama, eriti just kassidega, kuna koeral on kombeks neid taga ajama hakata. Norfolki terjer haugub ja kaevab palju, seega vajab koer piisavalt treenimist ja koolitamist.
Aktiivsus
See väike terjer kohandub hästi linnaeluga, kuid eelistab siiski maal ringi jooksmist. Ta armastab õues olemist ja naudib väga kaevamist.
Treenimine
Norfolki terjer saab üsna kiirelt aru, mida temalt oodatakse. Kuid treenimine peab ikkagi järjepidev olema, sest terjerid on tuntud oma isepäisuse poolest.
